Kirjutan teile veidi minu emaks saamisest-rasedusest ja sünnitusest. Kõike veidi leebemalt :-)
Raseduse üheksa kuud on täiesti mõistetavalt täpselt nii pikk aeg nagu ta on loodud olema. Ja see aeg ei ole mitte ainult sinu kalli lapse arengu jaoks oluline, vaid ka sulle endale. Sa kannad seda pisikest, aina kasvavat terakest üheksa kuud oma kõhus ning terve selle aja vältel sa saad ise valmistuda oma elu suurimaks muutuseks. Kas pole mitte tore?
Algul ei saa nagu arugi, et kogu su elu ja maailmavaade üheksa kuu pärast totaalselt muutub. Täielikult. Kuigi ma teadsin täiesti algusest peale, et olin rase, siis minu mõistus seda nii kergelt omaks ei võtnud. Ma küll alateadlikult (või siiski teadlikult) keeldusin kohe alkoholist ning hakkasin oma tervisele rõhku panema, aga ise ma sel ajal ei olnud selleks kõigeks veel valmis. Mul oli algul isegi masendus. Mõtlesin vist mitmeid nädalaid (võibolla isegi kuid), et miks mulle seda vaja on?! Miks? Miks? Miks? Mõnel paaril on sellest uudisest tohutu rõõm ja nad on nii õnnelikud ja leilis jne. Mind tabas hoopis hirm. Kas ma saan hakkama? Äkki juhtub minuga nende üheksa kuu jooksul midagi, mis paneks selle pisikese terakese elu ja arengu ohtu? Mis saab siis kui ma õpin teda vahepeal armastama ja nii tohutult ootan, et temaga silmast silma kohtuda saaks ning siis järsku juhtub miskit ja...ma kaotan ta?! Või äkki sünnib väärarenguga laps?
Nii. Natukene reaalsemaks hakkas asi muutuma siis, kui sain oma esimese ultraheli pildikese. Vaatan ja uurin seda. Siis oleks juba nagu õrn õnne tunne. "Jee see on minu enda beebi, päris minu oma" ja samas ikka võõrustad ja kahtled. See kahtluse tunne kestis mul vist mingil määral kuni lõpuni. Veidi realistlikumaks muutub olemine siis, kui kõhtu hakkab vaikselt näha olema.
Algul näed vaid sina, et su kõht on väheke suuremaks muutunud. See tundub tegelt pigem mingi pekikiht olevat. Paar kuud hiljem näevad seda juba ka teised. Lõpuks oled suur pall ja vot siis... Siis kui sa hakkad vaikselt beebi liigutusi tundma, saad sa aru, et nüüd on tõsi taga. Sinust saab tõesti ema. Sinu sees kasvab üks pisike terakene aina suuremaks ja suuremaks. Ta armastab sind juba praegu kogu oma südamest. Jumaldab su südamerütmi, sinu häälevibreeringut. Su nägu lööb särama alati kui ta liigutab ja sa tunned seda. Oled siis poes järjekorras või kodus või bussis või kus iganes. Sa muigad vaikselt ja silitad alateadlikult oma kõhtu ning pead mõttes oma beebiga monoloogi. Ja sa kiindud temasse ajapikku. Ma mäletan, et alguses ma ei osanud kuidagi samale lainele end viia, et kõhubeebiga millestki näiteks omaette rääkida või hoopis talle laulda. See tundus jube imelik ja kahtlane. Miks ma omaette räägin? :-D
See oli see hetk kui ma hakkasin rasedusest rõõmu tundma ning vaikselt emaks saamise lainele minema. Tegelt ma ei tea, kas see oli just emaks saamise laine või lihtsalt ootus, et millal ma juba sünnitama saan minna. Minu jaoks on need erineva tähendusega.
Teine trimester pidavatki olema kõige mõnusam aeg. Viimane oli minu kogemustel ka suht tore ja kerge ja ilus, kuni viimase kuuni. Vot siis hakkasin mina ka lõpuks mingeid vaevuseid tundma. Küll läksid jalad turse ja valutasid, siis olid magamata ööd, sest selili ei saa magada kuna hing vajuks nagu mitme tonnise kivi all kinni. Kõhuli olemisest üldse rääkida ei saa ning küljed on lihtsalt väsinud ja surnud. Minu terakene õnneks nii hullu mürglit kõhus ei teinudki, et see kuidagi häirima oleks hakanud. Ta oli algusest peale minuga väga leppiv ja mõistlik ja rahulik.
Nii need üheksa kuud mul rahulikult möödusid. Vaikselt tekkis muidugi ka sisetunne, et kuna mul see rasedus nii ilus ja rahulik ja armas oli, siis kuskil see krahh peab juhtuma.
Ja see krahh lükati veerema 13.03 öösel. Jah, lapsuke sündis alles 15.03 päeval, aga sinnani olid mul terve selle aja ebaregulaarsed valud/ emaka kokkutõmbed- kuidas keegi armastab öelda. Lugesin hiljuti kokku, et valutasin umbes 45 tundi järjest. Ma peaksin ausalt medali saama ja seda loomulikult iga teinegi ema. ;-)
Valud hakkasid tegelikult juba 11.03 öösel, aga kuna ma voodis ähkisin ning mehe und häirisin, siis tema muidugi torises, et lase mul magada ja lõpeta see oigamine. Ja sinna see sünnitegevus sel hetkel jäigi. Sain veel peale seda puhata ühe päeva, ühe öö ja veel ühe päeva.
13.03 öösel hakkasid siis uuesti valud. Valutasin umbes kella 5:00-ni kodus, kuniks telefoni äpist tuhude vahed 2- minutiliseks said. Siis kutsusin kiirabi ja umbes kuueks olime mehega haiglas. Ja otseloomulikult haiglasse jõudes aparaadid tembeldasid mind valetajaks ja ettekujutajaks. Otsustasin, et jään haiglasse arstide silma alla. Mees käis poes mulle veel süüa toomas ning läks temagi kodu poole tagasi, sest sünnieelses osakonnas ei või ju isad olla.
Vedelesin siis terve päeva ja öö sünnieelses osakonnas oma ebaregulaarsete tuhudega. Õhtul muutusid valud valusamaks, kuid aparaadid ikka midagi ei näidanud. Sain valuvaigistit tabletina, et veidigi puhata saaks. Aga noh ega see valusid ära võtnud. Öö oli ikka väljakannatamatu. Hommikul kui läksin uusi valuvaigisteid küsima, pandi mind aparaadi alla ning voilaaa, miskit juba toimub ja avatust oli 2 cm. No see selleks. Sain siis sünnitustuppa, kutsusin mehe ning vaikselt olin samas seisus nagu algusest peale. Kõik ebaregulaarne ning tasahaaval muutub kõik valusamaks.
Vahepeal tehti veed lahti, et tegevus kiireneks. Jah, valud muutusid tohutult palju tugevamaks aga avatus jäigi kuni lõpuni samaks. Sain ka epiduraali ehk seljasüsti. Sel hetkel hakkas korraks isegi kergem ja sain umbes 10 minutit lõdvestuda. Seljasüsti tegemisest on kogu sünnituse käigus kõige valusam ja ebameeldivam mälestus.
Ma ei hakka rohkem detailidesse laskuma ja kirjutama, mida kõike veel mulle tehti ja läbi pidin elama, aga mis minu jaoks selle sünnituse lõpuks krahhiks muutis, oli see et lõpetasin ikkagi noa all. Nagu tõsiselt või? Ma tahtsin nii loomulikku sünnitust kui võimalik- ei mingeid valuvaigistavaid süste ja aure jne jne. Arvasin, et olen tugev Eesti naine ja saan ise hakkama, aga eiii. Mul pidid vahepeal veed rohekaks muutuma ja siis oli kõik selge. Ei mingeid presse, ei meest kõrvale. Mitte kui midagi. Lihtsalt anna allkiri ja otse noa alla. Opi toas olid arstid õnneks nii toredad ja armsad... Ja kiired. Ma ei jõudnud veel mõtetki lõpuni mõelda, et ei tea kas tunnen miskit, või kui kaua aega läheb... kui juba kuulsin oma pisikese terakese häält. Imelik on see, et ma ei hakanud nutma nagu filmides on. Ma lihtsalt vaatasin eemalt, mida lapsega tehakse. Korraks toodi ja pandi laps vastu mu põske, et teda lähemalt näha ja siis viidi jälle ära. Kõige rohkem kahju on sellest, et minu ideaalis oleks laps mu rinnale pandud, aga seda ei tehtud. Saan ka aru, mis põhjuseks on, aga siiski. See siiani häirib mind.
Kui mind lõpuks järelvalve palatisse viidi, olin ma esiteks niii kutu ja väsinud. Teiseks mul olid tunded ja mõtted nii paigast ära. Mu beebitüdruk toodi kohe mu juurde ning tissi otsa. Kuna mul jõudu polnud ja väsimus kogu aeg silmalaugudele koputas ning veel liigutada ka ei saanud, oli mul tüdrukut raske seal tissi otsas hoida ja magada ma ikka ei saanud. Alles hommikul vist kella kuue paiku pandi laps tema enda voodisse ning sain korrakski silma kinni lasta.
Sellest, kui kunagi ärkasin ja mis edasi sai ja kuidas end tundsin, kirjutan järgmises osas.
Loodan, et kui mõni rase seda peatükki loeb, ära ei ehmuks. Võta kõike selle teadmisega, et iga naine, iga rasedus, iga laps ja iga sünnitus on erinevad. On sarnaseid lugusid, aga mitte kunagi täpselt samat.
Jagage minuga enda sünnituslugusid ja eriti meeldiks lugeda teiste keisrikate mälestusi :-)
Senikaua hoidke ikka oma lähedasi ning hinnake seda, mis teil olemas on!
Kallikalli :-)
